Eesti põllumeeste, sealhulgas mittemahedalt marju ja puuvilju kasvatavate tootjate hulgas üha populaarsemaks muutuv taimemürk Roundup ning selle analoogid sisaldavad toimeainena tugevatoimelist herbitsiidi nimega glüfosaat. Põllumajandusameti andmetele müüdi 2008. aastal Eestis 220 990 kg glüfosaati, mis on pea kaks korda rohkem kui 2002. aastal ning glüfosaati sisaldavate taimemürkide kasutamine kasvab pidevalt. Siiani on Eesti põllu- ja aiapidajate hulgas, kes oma tootmises mahetootmise nõudeid järgida ei soovi, muu maailma eeskujul ekslikult arvatud, et tegemist on äärmiselt tõhusa, kuid samas ümbritsevale keskkonnale minimaalset mõju omava ning mullas kiirelt inaktiveeritava kemikaaliga. Roundup ehk täpsemalt selle toimeaine glüfosaat on tõepoolest väga tõhus taimemürk, mis kokkupuutel rohelise kasvava taimega pärsib taime eluks tarvilike aminohapete sünteesimiseks vajaliku ensüümi tootmist ehk teisisõnu öeldes – taim nälgib surnuks. Tänu sellele toimele hävitab Roundup kõik rohelise, millega see kokku puutub.

Kuid üha rohkem on viimasel ajal läbi viidud uurimusi, mis näitavad, et lisaks mittevajalike umbrohtude hävitamisele mõjub glüfosaat laastavalt ka väga paljudele kasulikele organismidele, kes meie aedades ja põldudel elavad. Paljud liblikalised, kelle vastsed toituvad umbrohtudel, kaotavad glüfosaadiga pritsimiste tagajärjel oma toidubaasi. Kuigi Roundupi toimeaine glüfosaat on toimelt taimemürk ning mitte putukamürk, põhjustab see paljude putukate (nt. lepatriinud ja muud kasurid) hukkumist. Näiteks mõjub glüfosaadi tavapärasest lahusekontsentratsioonist 20 korda lahjem lahus kahjulikult vihmausside, vähendades nende kasvu, aeglustades arengut ning põhjustades vihmausside suurt suremust. Sellega vähendatakse oluliselt mulla looduslikku viljakust, kuna vihmauss omab mulla huumusesisalduse säilitamisel äärmiselt tähtsat rolli. Lisaks pärsitakse sellega lämmastikku siduvate bakterite arengut, kelle abil muudetakse mullalämmastik taimedele kättesaadavaks. Lahenduseks tuleb tavaviljelejatel kasutada üha suuremaid koguseid kunstväetisi, mis on teatavasti taimede poolt halvasti omastatavad ning põllult sademeveega minema uhutuna väetavad need põhiliselt meie järvi ja jõgesid, põhjustades seal veetaimede liigvohamist ning hapnikuvaegust.

Kahjurite looduslikuks tõrjeks vajalike putukate hävitamisega luuakse omakorda soodsad tingimused paljude kahjurite, nagu näiteks lehetäide arvukuse tõusuks, kuna paljud nende looduslikud konkurendid on taimemürgi tõttu surnud või minema peletatud. Lisaks on uurimused näidanud, et glüfosaati sisaldavate preparaatide kasutamisel ägenesid näiteks teraviljadel, sojaoal ja suhkrurool seenhaigused. Seega – ühelt poolt hävitatakse mürkidega umbrohtu, kuid samal ajal soodustatakse sama kemikaaliga teiste kahjurite ning umbrohtude paljunemist. Tekib omamoodi surnud ring, millest välja pääsemiseks vajatakse üha rohkem tugevatoimelisi taimemürke, sest laialdane mürkkemikaalide kasutamine küll hävitab suurema osa mittesoovitud taimedest, kuid samas muutuvad mõned neist pideva ühekülgse pritsimise tulemusena taimemürgi toimeaine suhtes resistentseteks ning sellest on saamas ülemaailmne probleem. Esimesed teated glüfosaadiresistentsetest umbrohtudest pärinevad juba aastast 1995. Aastal 2006 oli teada 11 glüfosaadiresistentset taimeliiki.

Kuna Roundupis sisalduvad glüfosaadid on laiatoimelised kemikaalid, võib nende triiv ehk laialikandumine looduses põhjustada palju tõsisemaid ja ulatuslikumaid kahjustusi kui paljud teised taimemürgid. Vee ja tuulega edasi kanduva taimemürgi jäägi kahjustus võib ilmneda kasutuskohast kaugel ning tagajärjed tulevad esile veel mitmel järgmisel aastal. Puudel-põõsastel väheneb seetõttu nii haigus- kui külmakindlus ning nad võivad hukkuda aastaid hiljem. Osalt on see tingitud mükoriisa ja teistegi kasulike seente kasvu pärssimisest. Seetõttu taime toitainete omastamine halveneb ja haigustega võitlemise võime väheneb.

Erinevad preparaadid sisaldavad 14–75% glüfosaati, ülejäänud osa on tootjafirmade saladus. Seega müüakse tegelikult erinevate mürkide segu, mille toksilisust ei määrata. Uuringud on näidanud, et abiained (nt POEA) või glüfosaadi laguproduktid (nt AMPA) võivad olla mitu korda mürgisemad kui glüfosaat. Seega on preparaadile hinnangu andmine vaid glüfosaadi kaudu eksitav pooltõde. Kaua arvati ekslikult, et mullasglüfosaat seotakse ja inaktiveeritakse kiiresti. Nüüdseks on teada, et mullaosakeste poolt esialgselt seotud osad vabanevad kergesti, on väga mobiilsed, satuvad ringlusse ning on väga mürgised.

Põhjus, miks siiani Roundupi ning selle analooge pikka aega suhteliselt ohututeks taimemürkideks peeti, on äärmiselt lihtne – paljusid glüfosaatidega tegelevaid laboreid finantseerib firma nimega Monsanto ehk ettevõte, kes 1970. aastal glüfosaadi avastas ja patenteeris ning kes pole negatiivsest teabest mingil juhul huvitatud. Monsanto palgal olevate teadlaste ülesandeks on iga firmale ebasoodne tulemus kohe kahtluse alla seada, selliseid „negatiivseid“ tulemusi saanud teadlasi diskrediteerida ning nende rahakraanid kinni keerata.

Firma palgalisi on tabatud tulemuste võltsimiselt, valeandmete esitamise eest on määratud trahve ja vanglakaristusi, laboritelt on võetud analüüsiõigused. Viimase kohtuprotsessi kaotas Monsanto 2009. aastal ning Roundupi ei tohi enam reklaamida kui keskkonnale ja inimesele täiesti ohutut herbitsiidi.

Monsanto toodab 1996. aastast glüfosaadi suhtes resistentseid geneetiliselt muundatud taimede seemneid, ning geenid, mis teevad taime resistentseks, on patenteeritud. Seemneid ei tohi ise paljundada, igal aastal tuleb osta uus kogus. Reklaam lubas, et GM-taimede kasvatamisega väheneb keemilise tõrje vajadus ja taimed on saagikamad. Kumbki lubadus pole täitunud. Vastupidi, töötluskordade arv hoopis tõusis, sest nüüd sai põllul hävitada kõik umbrohud, tegemata häda põhikultuurile. Rikuti taimekaitse vaheldamise nõuet.

Põllumajandussaadustest tehtavate taimekaitsejääkide analüüside teostamisel saadavad tulemused on eksitavad ning glüfosaadi olemasolu ei näita, kuna seda taimemürki on äärmiselt raske määrata ning vastavaid seadmeid omavad vaid üksikud laborid. Seega reklaamivad glüfosaati sisaldavaid taimemürke kasutavad põllumajandustootjad jätkuvalt edasi, et nende toodang on puhas ja võivad selle kinnituseks ka vastava analüüsi teha lasta. Läbi viidud põhjalikud analüüsid on näidatud, et glüfosaadi jääke on leitud ka õuntest, kui puude reavahesid töödeldi Roundupiga, ja juurviljadest, kui põlde oli külvieelselt töödeldud glüfosaadiga, maasikatest, salatist, porgandist ja teraviljadest veel aasta pärast Roundupi kasutamist. Võib kindlalt öelda, et mõnda glüfosaati sisaldavat taimemürki kasutavad pea kõik tavaviljeluses puu- ja köögivilju kasvatavad põllupidajad ning uurimused lubavad väita, et suuremal või väiksemal määral leidub glüfosaadi jääke ka paljudes Eestis kasvatatud põllumajandussaadustes, sealhulgas marjades ning puu- ja juurviljades. Lisaks on Roundup väga levinud ka hobiaednike hulgas, kes puhtalt mugavusest eelistavad loodust säästvate lahenduste (taimekile, multšimine, hoolikas niitmine ning rohimine) asemel kõikjale Roundupi pritsida ning sellega meie kõigi tervise ohtu seada. Seni pole uuritud herbitsiidide otsest toimet lindudele ning metsloomadele, kuid kaudne mõju on kindel. Briti Kolumbia ülikooli ja Kanada teadlaste uuringud kinnitavad, et hävivad nii loomade kui lindude toidutaimed ja peitumiskohad. Lisaks on teada, et Roundup põhjustab näiteks konnakulleste DNAs häireid, suureneb nende suremus ja kasvas ka ebanormaalsete kulleste hulk.

Glüfosaadi mõju inimestele on erinev, kuna inimesed on erineva vastuvõtlikkusega ja taimemürgi jäägi mõjuilmingud võivad seetõttu erineda või hoopis puududa. Kõige sagedasemad nähud on silmade kipitamine, pisaratevool ja nägemise ähmastumine. Raskematel juhtudel võib tekkida nahalööve, nahapõletus või sügelemine ja iiveldus. Mõnikord on täheldatud astmahoogusid, hingamisraskusi, pearinglust, nohu, uimasust. Glüfosaadijääke on mürgi pritsimise ajal leitud isegi lähikonnas olnud laste uriinist.

Veelgi ohtlikum on preparaadi krooniline toime. Kanada, Rootsi ja USA teadlaste uuringutest on selgunud, et glüfosaatsete taimemürkidega kokku puutunud naistel on esinenud rohkem nurisünnitusi ja enneaegseid ning väärarenguga lapsi.

Glüfosaati kasutatavate põllupidajate hulgas on suurenenud haigestumine mitte-Hodgkini lümfoomi ja teistesse pahaloomulistesse kasvajatesse (luuüdi- ja kilpnäärmekasvajad, munandi- ja verevähk) ning vähenenud meessuguhormooni produktsioon. On leitud otsene seos glüfosaadi kasutamise ning silmakae ja silmaläätse kahjustuste tekkes. Positiivne seos on avastatud ka Parkinsoni tõppe haigestumise kasvu ja glüfosaadipreparaatide kasutamise vahel. Kahjustusi on leitud inimese ning veiste vererakkudes ja sidekoes.

Prantsusmaal leidsid Roundupi toimet uurinud Caen’i ülikooli teadlased häireid inimese endokriinsüsteemis. Taimemürgi koostisosad hävitavad inimesel loote-, nabaväädi- ja platsentarakke, kusjuures see toimub juba tunduvalt madalamate kontsentratsioonide juures kui tavaliselt põllumajanduses kasutatakse.

Eriti tasub esile tõsta glüfosaadi kasutamist selliste geneetiliselt muundatud taimeliikide nagu näiteks sojauba ja mais, kasvatamisel. Nagu eelpool mainitud, müüb glüfosaadi turule toonud ettevõte ka glüfosaadi suhtes resistentseid geneetiliselt muundatud taimede seemneid. Sellega on umbrohutõrje põlluharijatele palju „lihtsamaks“ tehtud, kuna pritsida võib tervet põldu ning polnud vaja karta, et taimemürk põhikultuuri kahjustada võiks. Küll aga saab selliselt kasvatatud põllukultuuri tarbija taimemürkidega saastatud toidu ning seda isegi siis, kui inimene otseselt neid põllukultuure oma toidulaual ei kasuta – nimelt on geneetiliselt muundatud sojauba ning mais loomade ja lindude toiduks ning selle toiduga nende organismi sattuv glüfosaat ei ole loomaorganismide poolt lagundatav. Sel viisil lindudesse ning loomadesse kuhjuvad mürgijäägid jõuavad lõpuks lihas, piimas ning linnumunades ka meie söögilauale. Glüfosaat koguneb ka nisuteradesse ning see ei lagune saia ning leiva küpsetamisel.

Põhjalikumalt saab Roundupi ning glüfosaadi mõjude kohta lugeda paari eestikeelset, EMÜ taimekaitse osakonna vanemteaduri Luule Metspalu koostatud artiklit siit ning siit. Erinevate ingliskeelsete artiklite loetelu on toodud GMO-vaba Eesti kodulehel.